Mu ema kandis endas pidevat häbitunnet. Linnas elades ei lubanud ta kellelgi meile küla tulla, tal olid pidevad usaldusprobleemid, ma sain tunda pidevat alandust, et ma pole piisavalt tark jne. Mu ema ei tulnud ühelegi mu kooli lõpetamisele, sellepärast et tal oli häbi. Kuigi 15. aasta vanuselt ma teadsin mida tähendab sõna häbi, siis tegelikult ei saanud ma aru mida see täendab. Kuid täna sellele tagasivaadates mõistan, et see oli küll ema vundamentaalne tunne, kuid samuti ka minu emotsionaalne seisund.

Ma mäletan selgelt tunnet, kuidas ma käisin oma sõbranna kodus ja imetlesin seda, kui ilus ja hubane see oli, samal ajal häbenedes enda oma. Tihti keeldusin toidust, kui seda pakuti, sest häbenesin, et meil kodus süüa polnud ja ei tahtnud välja paista vaese ja näljasena.
Minu häbitunne istutas end minusse tahtmatult ja tahtlikult ning hakkas seal jõudsalt kasvama.

Kui olin viisteist arvasin, et mu perekond määrab, kes ma olen, ja nende vead tekitasid minus tunde, et ma pole piisavalt hea ega midagi väärt. Siis polnud ma veel kunagi kuulnud sõnu „sa oled piisav just sellisena nagu oled“.
Nüüd, 38-aastasena, on kalduvus teistele oma väärtust demonstreerida minu jaoks tuttav. Oma mineviku tõttu pean endale ilmselt elu lõpuni meelde tuletama, et olen ilus ja väärtuslik. Võib-olla käib sama ka sinu kohta.
Olen tagantjärele mõistnud, et häbi tõttu olen suure osa oma elust olnud justkui ilukirurg, üritades pidevalt enda ebatäiuslikkusi peita. Häbi tõttu teesklesin et mu suhted on ideaalsed, valetasin ennast paremaks, kandsin alati jumestust ja firmariideid ja ehitasin rea haaval CV-d, mis rõhutas, et ma olen oluline.

Muidugi pole enda nn „ehtimises“ midagi halba. Ma ei kahetse asju, mida oma teekonnal saavutasin. Siiski olen teadlik, et oma väärtuse tõestamise nimel olen end aeg-ajalt poolsurnuks töötanud, olen loobunud väärtuslikust ajast mida oleks võinud lapsega veeta ja teinud kõike seda vaid enda arvelt.

Häbi on hääl meie peades, mis seab küsimärgi alla meie väärtuse ja ilu, ning saatan meie õlal, mis veenab meid, et me pole piisavalt head.

Minu jaoks on häbist üle saamise teekonnal olnud hindamatult tähtis lahti lasta täiuslikkuse tagaajamise vajadusest. Kui ma ei pea olema täiuslik, saan sõpradega oma elu raskustest rääkides aus ja haavatav olla.
Suhtes olles on minu jaoks olnud oluline luua illusioon, et mu suhe on täiuslik. Kõik, kes on suhtes, teavad aga, et suhte hoidmine võib olla ääretult raske. Iga kord, kui seda tahku oma elust sõpradega jagasin, märkasin sarnasusi.
Kui oma loo valusaid külgi teistega jagame, tundub tihti, nagu kuuleksime ritsikaid, meie sõpru ja kõike päikese all ühinemas ja kooris ütlemas: „Mina ka.“ Seda kuuldes muutub meie lugu justkui normaalsemaks ja meile tuleb meelde, et inimkonna teekond on ühine.

Teine oluline asi, mille abil end häbist vabastanud olen, on inimeste leidmine, kes mind mõistavad ja aktsepteerivad.
Häbi on väga isoleeriv emotsioon – tunneme, et vajume vesiliiva. Kui oma lugu endale hoiame, saab sügav enesevihkamine vaid hoogu juurde ning me vajume aina sügavamale. Turvalise seltskonna leidmine, kes meie lugu kuulab, on aga justkui päästerõngas, mille abil liivalõksust välja rabeleda.

Kuidas neid inimesi leida? Soovitan mõelda mõnele inimesele oma sõprusringkonnas, kolleegide hulgas, peres, kes on aktsepteeriv, empaatiline ja erapooletu ning kelle läheduses tunned end hästi.
See, kellele praegu mõelda võid, on seda tüüpi inimene, kellel on meeles, et oled hiljuti lähedase kaotanud, ja kui ta küsib, kuidas sa kaotuse ja leinaga toime tuled, tunned sa, et ta hoolib sinust siiralt.
See on keegi, kellega pole hirmus oma süngeimaidki saladusi jagada, sest tead, et sinu lugu jääb teie vahele.
Kui ma olin juba täiskasvanu, söandasin oma häbi ja valu kõigepealt jagada nõustajaga. Ma lugesin palju ja tegelesin enda tunnetega. Lõpuks rääkisin oma tunnetest ka sõpradele, keda usaldasin.

Häbist rääkimine võib tunduda ääretult hirmus, kuid kui leiame julguse endasse peidetud lugusid teistega jagada, hakkame tasapisi oma häält leidma, oma tugevusi nägema ja mõistma, et me kõik oleme ühtmoodi inimesed.
Inimesed, kes meie häbist rääkivaid lugusid kuulavad ja meid julgustavad, on justkui palsam hingele, isegi kui tunneme, et pole nende armastust ära teeninud. Kuigi ma tean, et need julgustavad hääled väljastpoolt on mind kammitsevast häbist üle saamisel asendamatud, olen teadlik ka sellest, et olulisim kõigist häältest on minu sisehääl.

Meie jaoks on nii oluline näha oma ilu, ennast aktsepteerida, iseendaks olemist nautida ja teada, et me oleme olulised. Kui endas kahtlema hakkame, on tähtis endale meelde tuletada, et meist üksinda piisab.
Teadmine, et meist piisab, tähendab, et tunneme oma andeid. Mida saame maailmale anda? Kas teame ka sügavaimas hingesopis, et meist piisab? Endas hoitud häbist üle saamiseks on oluline oma olemasolu ja väärtust endale kinnitada.

Täna tunnen, et mulle minust piisab ja ma ei pea end kellelegi tõestama.
Ära mine minu teed – ära raiska lubamatult palju aastaid oma väärtuse tõestamise püüetele. Sa oled täiuslik, ilus ja väärtuslik sellisena, nagu sa oled.

Me peame loobuma ilukirurgiks hakkamisest ning oma ebatäiuslikkuste peitmisest. Selle asemel tuleks meeles pidada, et meie armid on jõu, elu, vastupidavuse ja ilu märgid.

Häbi maskeeriva ja peitva ilukirurgi asemel on minu uus missioon saada hingekirurgiks. Usun, et hingekirurgi töö on häbiga tegeleda muul moel: oma haavatavuste tunnistamise, enda armastavate inimesega ümbritsemise ja enda seest selle hääle leidmise kaudu, mis teab meie väärtust.

Meist igaühest tõepoolest piisab. Me kõik peame laskma sel teadmisel oma meeles, luudes, lihas, südames ja kogu kehas kinnistuda.

Oled hoitud!