Me saame vaid lõpetada nende järele igatsemise, kui nad on läinud, sest nad ei tulnud, et jääda – nad tulid, et aidata meil kasvada.

Pärast lahkuminekut olen mõelnud, kas saatuse kalgid käed pididki meid eri radadele viima, kui olime õppetunnid saanud, lahku kistud ja iseendana uueks kasvanud. Võib-olla rändab igaüks lihtsalt ajutisel teel, kus me vaid külastame üksteise elusid, loome mälestusi ja naeratame, et olla pärast lahkumist parem kui enne teineteise leidmist.

Ja kui see nii on, jääb üle ainult naeratada, olla tänulik, sest kunagi oli ta siin, lehvitada hüvastijätuks ning liikuda edasi.

Me võime valida suhtuda südamevalusse kui „teadlikusse lahtihaakimisse“, kus läheme pärast loo lõppu armastaval ja austaval moel kumbki oma teed – sest vahel juhtub, et see, mida me pidasime terveks raamatuks, osutub ainult peatükiks.

Igaüks ei olegi mõeldud igavesti meie ellu jääma, kuid kaotatud armastuse valust on hullem ainult armastatust vägisi kinni hoidmine, kuigi õigem oleks ta lihtsalt nelja tuule poole valla lasta. Me peame leppima teadmisega, et vahel on targem lahkuda ning mitte hoida vägisi kinni tunnetest ja unistustest, mis on mõlema jaoks minevik.

Sageli jõuab suhe lõppeda enne algamist, kuid vahel kohtume kellegagi, kelle juures tunneme, et just siia ongi terve elu meid juhatanud. Kui põrkume siis takistusega või hakkame partnerit kaotama, sirutame käe ja krabame kõigest väest, sest me pole sellise suhte lõpuks valmis.

Me hoiame kas või ainult mälestustest ja keeldume lahti laskmast, sest me ei mõista, kuidas sai nii õige armastus korraga sääraselt luhtuda. Me võime aastaid juurelda ja mitte kunagi vastuseni jõuda, sest tõde on selles, et iga lugu võib lõppeda ilma hoiatuseta – pole mingit õnnelikku lõppu, on lihtsalt lõpp.

Vahel on aga jääda raskem kui lahkuda, sest me pole veel kõigist deemonitest jagu saanud ega mõistnud iseenda tõelist loomust ja niisiis valimegi, kas lahkuda ise või jääda maha.

Ja jõuab kätte aeg, kui kogu karm tee on läbitud, kui jõuame viimaks arusaamisele ja mõistmisele ning üle jääb ainult naeratada, olla tänulik mälestuste eest, hingata sügavalt sisse ja leppida, et see hetk on täpselt selline, nagu ta peab olema.

Igavene armastus võib vahel tunduda kui muinasjutt või vale, millega veename ennast pärast järjekordset üksi veedetud kuupaiste ööd. Ja ometi ma usun, et see on tõde – me peame tegema elus õigetele asjadele ruumi ja laskma valest lahti. Suhetega on nii, et see, mis on õige, juhtub niikuinii, ilma anumise ega mängudeta.

Me saame ainult usaldada elu kulgu, uskuda, et iga päev toob meieni õiged asjad ja astuda neile vastu iseenda parima versioonina. On võimalik üheaegselt armastada ja lahti lasta, igatseda ja edasi liikuda, aga mis kõige tähtsam, meeles pidada ja leppida, et elu käib just praegu.

Isegi kõige suurema südamevalu varjus jääb alles teadmine, et kui me lõpetame nutmise selle järele, kes ei pidanudki kunagi jääma, saame teha ruumi sellele, kes jääb lõpuni.

Sa oled hoitud. 
Sille Ruus /Armastusetee