Praegu läheb kogu planeet koronaviiruse pärast hulluks. Meedias ilmunud uudised süstivad suuremal või vähemal määral paanikat.

Veel enne, kui saame sukelduda enda ja planeedi tervendamisse, tuleb mõista, et on olemas universaalsed seadused ja need seadused aitavad meil mõista oma kohta universumis ja meie elu maa peal. Nende seadustega kooskõlas elamine aitab meil saavutada elus hämmastavaid asju. Me manifesteerime endale  rõõmsaid, harmoonilisi elusündmusi. Oleme terved, enesekindlad ja turvaliselt.

Paljud inimesed arvavad ekslikult, et eraldatus või klammerdumise vältimine on endasse tõmbumise ja teistest inimestest emotsionaalne kaugenemise vormid, kuid Hanh selgitab, et kellestki tõeliselt loobumine tähendab tema armastamist rohkem kui eales varem.

Buddha õpetas, et õige loobumine, mis on õilsa teekonna ehk ariyasaavaka üks osa, ei tähenda füüsilist eraldumist ega isegi kasinust. Buddha õpetab „mittetegemist“, mis on õige eluviisi üks alustest, kuid kui see kontekstist välja rebida, siis võib jääda mulje, et peaksime teiste osas ükskõikseks jääma ja elama ilma emotsioone tundmata või väljendamata – eralduma elust.

„Kui ütlen, et oled ilus, ei pea ma selle all silmas vaid su välimust. See käib kogu su olemuse kohta: ilus on nii see, milline sa oled, kui ka see, kes sa oled.“ – Steve Maraboli

Mäletan, et olin lapsepõlves koos emaga vannitoas ja vaatasin, kuidas ta ennast algavaks päevaks valmis sättis. Ükskord, kui koos emaga vannitoas olime, ütlesin talle, kui ilus ta on, millele ta vastas: „Ei, ma ei ole ilus.“

Aktsepteeri ja armasta end kogu oma ilus ja kõigi oma puudustega. Ole oma keha ja hinge vastu hea. Võta oma tunded omaks ning pühenda hoolt ja vaeva oma vajaduste rahuldamiseks. Teisi on võimalik armastada vaid siis, kui armastad iseennast. – dr Kristin Neff

Sel nädalal olen palju mõtisklenud enesekaastunde üle. Mida tähendab kaastunne iseenda vastu? Usun, et oleme iseenda vastu kaastundlikud, kui oleme enda suhtes lahkemad ning peame meeles, et oleme inimesed ja armastust väärt. Seesugune armu andmine iseendale tähendab, et oleme vigu tehes või teiste kriitikat kuuldes enese suhtes kaastundlikud. Ma ei tea, kuidas sinuga lood on, kuid enesekriitika ja muretsemine teiste arvamuse pärast on valmistanud mulle sel maisel teekonnal suurt südamevalu. Kuid olen õppinud, et vastumürk enese ja teiste hinnangutele on enesekaastunne.

Raamatus „Lost Connections“ räägib Johann Hari oma aastakümnete pikkusest tööst trauma ja vaimse tervise valdkonnas ning sellest, miks ta usub, et kõigi meie hädade põhjus on katkenud sidemed, mida me ei ole osanud parandada.

Hari jutustab raamatus loo ülekaalulisust ravivast kliinikust, kus kriitiliselt rasvunud patsientidele määrati elu päästmiseks arsti järelevalvega vedel dieet. Ravi töötas ning paljud kliiniku patsiendid lahkusid elujõulisena ja kümneid kilosid kergemana – kuid ainult natukeseks. Seda, mis järgnes, ei osanud ükski arst ette näha. Osa patsientidest hakkas uuesti kaalus juurde võtma, ületades lausa oma ravieelset kehakaalu. Mõned patsiendid kogesid psühhoosi ja üks sooritas enesetapu.

Olen üles kasvanud vägivaldses kodus, kuhu on mahtunud kõik reetmise vormid. Oma igapäevatöös kohtan inimesi, kes on ühel või teisel moel elus kogenud reetmist.

Mis iganes vormi reetmine võtab – ahistamine, truudusetus, pettus, finantspettus või nende kombinatsioon – intiimsuhtes toimunud reetmise põhjustatud valu on ainulaadne, lõhestades läbinisti inimese võimet armastada ja usaldada.

Siiski on reetmisest jäänud nukrates varemetes veidi valgust – tuhast sirutuvad välja mõned helerohelised võrsed, mis rikastavad nende elusid, keda need puudutavad. Siin on mõned neist.

Hiljuti tsiteeriti mulle Richard Rohri elulisi õpetussõnu:

„Ego saavutab oma tahtmise sõnadega. Hing leiab kõik vajaliku vaikuses.“

Kui ma nende sõnade üle põhjalikumalt mõtisklesin, mõistsin tsitaadi tegelikku mõtet. Inimesed, keda juhib ego, kasutavad sõnu, et vaielda, süüdistada, häbistada, taga rääkida, kontrollida, valetada, võrrelda, võistelda ja oma positsiooni kaitsta.

Täna tunnen, et peaks täpsemalt kirjutama, kuidas jõudsin tantrani, milline see teekond oli ning kuidas olen hakanud aru saama tantristliku õpetuse põhiolemusest.

Minu jaoks on tantra sügavam ja mitmekihilisem vaime praktika kui seda vahel arvatakse, ning see annab võimaluse ja sillutab teeraja, et viibida teadlikult praeguses hetkes.

Kohtusin ühel õhtul ühe meesterahvaga. Vestlesime tunde ning ühel hetkel oli minus see nn ahaaa efekt - sain aru, et mu vastas istub mitte tema, vaid mina. Meie lood, mida me tol õhtul jagasime olid sarnased. Kõige ägedam oli tegelikult see, et meie mõtted, vaade elule ja kuidas me endas asju protsessime – jällegi sarnasus. Mingil hetkel haaras mind kerge õud. Chiises – kas nagu tõesti nii ongi. Ma ei saagi ennast peita mingi maski- identiteedi taha. Mul polegi vastas sellist inimest, kes andunud pilguga mind vaataks, sest ükskõik mida ma ütlen onju ju puhas kuld J Ja see olukord pakkus mulle rõõmu. Tekitas tegelikult tunde täielikule alistumisele.

Ma usun, et kõik asjad siin elus on ajutised. Hetked, milles oleme, tunded, mida tunnene jne. Meie eksistents siin Maa peal on samuti ajutine. Hetkel rännates Aasias ringi jäin mõtlema, kui palju inimesi me elujooksul ikka kohtame. Kõik need ettekandjad, kes meid teenindavad, silmapigud mis kohtuvad meie omadega, poemüüja soe naeratus, kui ta sulle arve on koostanud. Rääkimata nendest inimestest, kellega meie teed ristuvad pisut enam kui vaid hetkeks. Või õigemini pisut pikemaks hetkeks.

Mulle pole kunagi see väide eriti meeldinud, kuna see on alati nii pessimistlik ja maailma eitav tundunud. Kannatamine tähendab rahulolematust, püsimatust, ebatäiuslikkust ja eriti piiranguid.

Ma ütlen alati, et tee nagu süda ütleb. Ütlen seda lastele ja sõpradele ja kõikidele oma lähedastele. Aga mida see minu jaoks üldse tähendab. Kerge on ju mul öelda teisele, kui teine tegelikult ei saa aru, mida ma mõtlen selle all.

Päris aukartust on mõelda, et kui mees ja naine ühinevad, siis mees on tegelikult teise elusolendi-inimolendi-Naise sees. Kas mees saab aru, kui püha see tegelikult on? Ja kas naine mõistab seda samuti?
Ei ole võimalik olla teiseteisele lähemal, kui sellel hetkel, kui mees on naise sees. See, et see on võimalik, on naise kingitus mehele. See on püha koht, sest sellest saab alguse uus elu. See on loomise punkt.

Ma arvasin alati, et armastus toimib nagu lüliti – plõks ja midagi muutub.

Tunne, millega ei suuda toime tulla. See tabab kui raske kivi või täpselt sihitud nool.

Kui kohtad seda õiget, siis sa lihtsalt tead. Kas pole nii?

Jää iseendaks – on minu jaoks mu rännakuteel kujunenud üheks tähtsamaks põhimõtteks aga ka suurimaks väljakutseks. On ju kõige olulisem tunda rõõmu oma ainulaadsest maailmakogemusest ja olla autentne.

Me saame vaid lõpetada nende järele igatsemise, kui nad on läinud, sest nad ei tulnud, et jääda – nad tulid, et aidata meil kasvada.

Pärast lahkuminekut olen mõelnud, kas saatuse kalgid käed pididki meid eri radadele viima, kui olime õppetunnid saanud, lahku kistud ja iseendana uueks kasvanud. Võib-olla rändab igaüks lihtsalt ajutisel teel, kus me vaid külastame üksteise elusid, loome mälestusi ja naeratame, et olla pärast lahkumist parem kui enne teineteise leidmist.

Ma kasvasin üles emaga, kellel tekkis ajapikku alkoholisõltuvus. Kui ma oli 15, siis mu ema allakäigutee oli eriti kiire. Ta kolis meid maale elama, müüs maha meie kodu, leidis endale maal elukaaslase või siis joomakaaslase.