Esmalt viib see väärarusaam hämmastuseni:

„Kuidas ta võis niimoodi teha?“

„Kuidas ta saab niimoodi mõelda/tunda?“

Lõpuks väljendub see pahameelena:

„Mina nii ei reageeriks, kui minul nii juhtuks, seega ta teeb sääsest elevandi.“

„Uskumatu! Tal on vist mingi isiksusehäire!“

Selliste väärarusaamade suur iroonia on, et meid tõmbab just meist erinevate partnerite poole. (Koopia sinust endast, kes on maskeeritud sinu lähisuhtepartneriks, oleks sulle talumatult igav.) Lisaks sellele, et partnerite vanemad olid erinevad, on lähisuhtepartneritel tõenäoliselt ka erinevad haavatavad kohad, erinevad temperamendid ja erinevad tugivõrgustikud. Kindlasti on neil olnud erinev elukogemus, on erinevad hormoonid või hormonaalne tasakaal ning erinevad emotsionaalse arengu trajektoorid. Kõige selle tõttu omistavad nad samadele sündmustele erineva emotsionaalse tähenduse. Just need erinevused on suurel määral see, mis partnerit ligi tõmbab, partneri maailmavaadet avardab ning tema elukogemust rikastab. Kuid teisel koosolemise aastal hakkavad koos elavad paarid tülitsema just nendesamade asjade pärast, mis neid alguses ligi tõmbasid:

„Mulle meeldis see, et sa oled nii energiline. Aga sa ei pea mööda elamist ringi karglema nagu lauatennisepall. Palun rahune maha!“

„Mulle meeldis varem see, kui rahulik sa oled, aga ma ei tahtnud päris laibaga koos elama hakata. Aja end ometi püsti ja tee midagi!“

Paljud inimesed (keda ma kohtan ka oma teraapias) on intensiivse põlgustunde, kõrge emotsionaalse reaktiivsuse või pahameele lõksus. Siis tuleb teha tööd, et luua uued harjumused emotsioonide reguleerimiseks. Need inimesed peavad asendama väikelapselikud süüdistamisel, eitamisel ja vältimisel põhinevad ajuharjumused täiskasvanulike parendamisel, hindamisel, sidestumisel ja kaitsmisel põhinevate ajuharjumustega.

On hämmastav mõista, et partnerite negatiivsed suhtlemisharjumused on täiesti ennetatavad lihtsalt seeläbi, et aktsepteeritakse üksteise erinevusi ning kasutatakse neid suhte tugevdamiseks. Ebaterves suhtes paarid alustavad võimuvõitlust, et määrata, kumma erinevused suhtes domineerima hakkavad.

Toon siin nimekirja psühholoogilistest erinevustest, mis vääriti mõistetuna ning mõistmise ja kaastundeta jäänuna viivad lõpuks kroonilise vastumeelsuse ja pahameeleni:

•  Keskendumine/taaskeskendumine
•  Info töötlemise stiilid
•  Temperament

1. Keskendumine/taaskeskendumine

Tõenäoliselt on üks partner teisest keskendumisvõimelisem. Kõrgendatud keskendumisvõime eeldab muude segajate väljalülitamist. Ühe partneri kõrgendatud keskendumine võib teisele partnerile kergesti tunduda ignoreerimise või tõrjumisena. See on arusaadav, kuna asi, millele me teatud hetkel keskendume, on meie jaoks sel hetkel olulisem kui muud asjad, millele me ei keskendu. Asja teeb veel hullemaks see, et keskendumiseks vajalik kontsentreeritud mõtteenergia muutub frustratsiooniks, kui keskendumist häiritakse. Üldiselt – mida keskendunum olid, seda raskem on frustratsiooni kogedes taaskeskenduda.

Partneri tõrjutus- ja isoleeritustunnet saab leevendada tihedate väikeste sidet loovate žestidega – kerge puudutus, silmside, naeratus, kallistus – hetkedel, mil me ei keskendu.

Keskenduv partner peab aru saama ka sellest, et taaskeskendumisega kaasnev frustratsioon on peamiselt füsioloogiline ning partneri süüdistamine teeb taaskeskendumise keerulisemaks. Kui sind on õnnistatud kõrgendatud keskendumisvõimega, siis pead omaks võtma ka selle hinna: suuremad raskused taaskeskendumisel.

Kõige olulisem on kasutada oma keskendumisoskust sideme tugevdamiseks oma partneriga.

Keskenduv partner peaks püüdma ülalnimetatut teha, kuid reaalsuses ei õnnestu see tal kogu aeg; suurem osa suhtes aset leidvatest rutiinsetest tegevustest on harjumused, mis toimivad autopiloodil. Kui tundub, et partner tõrjub sind või ärritub, kui teda segad, pea meeles, et tema tähelepanu ei taastu nii kergesti kui sinul. Otsi hetki, mil partner on sideme loomiseks vaba. Väldi suhtumist „loome sideme siis ja seal, kus mina tahan või me ei tee seda üldse“. 

2. Informatsiooni töötlemise viisid

Tavaliselt töötleb üks partner informatsiooni, sõeludes seda kategooriatesse. Näiteks lilled on üks asjade kategooria ning rõivad on teine. Tavaliselt on sellisel inimesel deklaratiivne suhtlemisstiil – ta lihtsalt on selline – mis ei tähenda tingimata, et ta on dogmaatiline või lihtsustab asju; kategoriseerijatel on lihtsalt infot kergem mõista, kui see sobitub kategooriasse.

Kategoriseerija on tõenäoliselt pikaajalises suhtes kellegagi, kes töötleb informatsiooni kõrvutamise teel. Lilled võivad olla kleidiga seotud, kuna mõlemas on lillat.

Neid erinevusi mõistmata võib kategoriseerija muutuda kärsituks, kui arutelu tagaaia lillede üle areneb edasi vestluseks garderoobi teemal ning tõenäoliselt mõtleb ta oma partnerist kui „ebaloogilisest inimesest“ või millestki veel hullemast. Kõrvutava mõtlemisviisiga partner hakkab kategoriseerivat partnerit nägema kui kontrollivat, kitsa maailmapildiga ning ilmselt ka kui liiga kriitilist inimest.

Mõlemad partnerid peavad nägema oma erinevusi kui võimalust suhet info töötlemise võime laiendamise kaudu rikastada. Info töötlemise viisid on erinevad maailma nägemise võimalused. Aruteludes pakuvad need erinevaid viise tõeni jõudmiseks, mis, nagu John Ruskin on öelnud, on mitmetahuline.

Kategoriseerija peab kuulama infot kõrvutava partneri öeldu peensusi ning infot kõrvutav partner peab nägema oma kaaslase deklaratiivset kõneviisi kui püüdlust mõista, mitte ettekirjutusi teha. 

3. Temperament

 Temperamendi mõõtmed, mida pikaajalistes suhetes kõige tõenäolisemalt üle võimendatakse, on intensiivsus (energiatase) ja emotsionaalne toon (mis tunde see sinus tekitab).

Laiemalt öeldes kalduvad kõrge sisemise energiatasemega inimesed pigem tegutsema kui reflekteerima ning eelistavad oma rohke energia juhtimiseks mingisugust välist struktuuri. Madalama energiatasemega partneril on tavaliselt aeglasem ainevahetus, ta mõtleb enne tegutsemist kauem järele ning eelistab lõdvemat välist struktuuri, et tal oleks võimalust mõelda, kuhu oma piiratumas koguses energiat investeerida.

Emotsionaalse tooni pinnalt tekkivad tülid pikaajalistes suhetes arenevad ärevuse reguleerimise ümber. Täpsemalt – ühes partneris alandab ärevust see, mis teises seda suurendab. Üks partner keskendub detailidele, samas kui teine vaatab suurt pilti; üks on organiseeritum, suurem korraarmastaja, täpsem ja jäigem kui teine. Näiteks kui sinu jaoks on oluline igale poole õigeks ajaks jõuda, oled peaaegu kindlasti abielus kellegagi, kes jääb tihti hiljaks.

Tuleb välja, et ütlemine „vastandid tõmbuvad“ on müüt. Meid tõmbab inimeste poole, kelle temperamendis on meiega võrreldes mõõdukad erinevused; otsime võimalikke partnereid, kes „täidaksid meie lüngad“, nagu on öelnud populaarne filmitegelane. Näiteks väga organiseeritud inimesed imetlevad oma romantiliste kaaslaste spontaansust ning kalduvust „mõelda raamidest väljas“, viimased aga omakorda naudivad oma võimaliku kaaslase stabiilsust ning „kahe jalaga maa peal“ olemist.

Kuigi meid ei tõmba vastandite poole, tunduvad üksteise suhtes reageerivad partnerid teineteise vastanditeks muutuvat. Näiteks ärevad partnerid kalduvad muretsema. Vähemalt alateadlikul tasandil muretsevad nad selle pärast, et nende vähem ärevad kaslased „ei muretse piisvalt“. Vähem ärevad partnerid tunnetavad ärevuse kasvamist ning püüavad veelgi enam lõdvestuda ja lasta „asjadel omasoodu kulgeda“.

„Sa peaksid meie elu pärast rohkem muretsema.“

„Sina peaksid palju vähem muretsema.“

See on klassikalise vaidluse variatsioon, kus partnerid nõuavad: „Sa peaksid rohkem minu moodi olema. Näe maailma nii nagu mina ja tunne nii nagu mina.“

Elujõulistes suhetes peavad partnerid vastutust jagama ning tegema enam-vähem võrdses koguses tööd, kuid see ei kehti energiataseme ja emotsionaalse tooni kohta. Partnerid peavad mõistma, et nad on erinevad ning üksteist sellisel kujul aktsepteerima. Kindlate käitumisviiside üle saab läbirääkimisi pidada, kuid mitte erinevuste üle keskendumisviisis, informatsiooni töötlemises ja temperamendis.