Lapsena kogesin pidevalt vägivaldset seksuaalset ja füüsilist väärkohtlemist. Mida vanemaks sain, seda rohkem hakkasin alla suruma kõike, mis minuga juhtus või oli juhtunud, sest ma ei suutnud enam sedavõrd suure traumaga toime tulla. Teismelisena ja kahekümnendates kandus see mitteteadlik valu ebatervetesse suhetesse, kus süüdistasin algul partnereid ja siis ennast selle valu eest, mida nad mulle peegeldasid. Arvasin, et võib-olla ma ei väärigi armastavat, stabiilset ja intiimset suhet, kus tunneksin teise inimesega sidet ning iseennast vabalt. Võib-olla on minu seksuaalsus liiga suur või hoopis mitte piisav, võib-olla olen liiga õrn, liiga tugev või liiga katki. Süüdistasin selles enda minevikku, olin kaua ohvrirollis. Teadsin, et erinen kõigist teistest, kes oskavad end väärtustada ja on leidnud endale armastava partneri.

Elasin oma elu nii hästi kui suutsin, nautisin toredaid hetki ja maadlesin sügava alaväärsusega, kuid mul puudus selge arusaam või idee, kuidas leida endas rahu ning selle järgi ka elada.

Ma lahkusin oma väliselt ideaalsena tundunud kooselust 2,5 aastase tütrega elama üksi. Üksi olles sukeldusin vaimufilosoofia maailma – üritasin selle kaudu aru saada, kuidas me inimestena toimime, kuidas toimib teadvus, miks me tunneme valu või võimetust paraneda ning mis on meie valu allikas. Veetsin lugematul hulgal tunde raamatutes oma küsimustele vastuseid otsides.

Ma ei teadnud aga täpselt, mida ma otsin, ning eraldasin jätkuvalt iseend oma füüsilisest kehast ja lapsepõlves kogetud alla surutud mälestustest. Ma justkui sain aru, et see on minu lugu ja juhtus minuga aga ma ei aksepteerinud seda osa endast. Ma astusin ükteise järgi paari suhtesse, mis omakorda tõid kõik lapsepõlvemälestused ning allasurutud kogemused ja emotsioonid taas minu teadvusesse tulvama.

Sellest sai alguse madalseis. Otsustasin olla üksi. Leidsin, et nii on turvalisem. Ei tahtnud vastata partnerite mingitele ootustele, sest mul polnudki midagi anda. Olin rahulolematu, õnnetu. Üksi olles hakkasin paranema. Väljastpoolt vaadates võisin tunduda nagu psühhoosis, kuid tegelikult oli see paranemise protsess. Ma kohandasin teadlikult lapsepõlvekogemused, valu ja vaimse tarkuse täiskasvanumaailma.

Suhtusin oma madalseisu kui tervenemiseks vajalikku haigusesse, võimalusse oma keha puhastada ja uuena sündida, muuta iseend ilma ravimite ja meditsiinilise sekkumiseta. Vaatamata sellele, et olin madalseisust välja tulnud ja leidnud uue spirituaalsema lähenemise, ei teadnud ma siiski, milline võiks olla minu edasine teekond. 

Jah, ma olin seisnud silmitsi lapsepõlves läbielatuga ning sellest terve mõistusega välja tulnud; jah, ma tundsin endas suuremat vabadust kui kunagi varem; jah, ma olin uurinud põhjalikult vaimseid tarkuseid, mis mu elu rikastasid – kuid milline on mu teekond? Kuhu ma edasi lähen? Mis on minu elu tegelik eesmärk?

Võib öelda, et tekkis mingi vaimne kriis.  

Ringi vaadates leidsin erisuguseid vaimseid praktikaid ja võimalusi, erisuguseid olemise ja maailma kogemise viise, kuid ma polnud veel leidnud endale sobivat – midagi, mida mu hing igatseb ja mis sobituks maailma rütmiga. Mul oli raske leida seda üht ja ainust, milles oleksin ära tundnud, et just see peegeldab minu hinge tõelist olemust, et just seda tulin ma siia ilma kogema ning et just see on juba minu sees ja ootab vabanemist.

Ja siis, kui olin selleks valmis, jõudis minuni tantra.

See praktika näitas mulle, kuidas saada uuesti oma kehaga ühendus – emotsioonide, mõttemustrite ja valuga, mis mu kehas siiani tallel oli. See näitas, kuidas tõeliselt terveneda ja saavutada oma kehas tunnetus, mida olin otsinud.

Kui mulle õpetati tantristlikku mõtteviisi, sain aru, et minu eesmärk elus on olla inimene. Täielikult.

Sain aru, et suurimat rõõmu võin leida oma kehast. Armastavatest ja ausatest suhetest teiste inimestega. Videviku ja taevalaotuse rahust. Autoga reisimisest, maitsvatest toitudest, armastavast ja sügavalt puudutavast seksist ning kartmatult ookeanisse sukeldumisest.

Sain aru, kui hea on tunnetada ja omaks võtta oma raevu, vihkamist, kurbust ja küündimatust, kümmelda oma rõõmus, rahulolus ja värvikas isiksuses. Olla täielikult mina ise ilma ühegi erandita ning vajadusel lausa tervitada neid erandeid.

Sain aru, et just see on minu vaimne rada. Minu kodu inimesena.

Järjest enam sain aru, et see ongi minu tugevus. Minu tugevus on olla partneriga suhtes inimene ning tervendada kõik haavad, mis olid mind mineviku hävitanud.

Minu tugevus on iseenda seksuaalsuse tunnetamises ja kogu läbielatud valu andestamises, uuesti oma keha armastama õppimises ning joovastuses ja eneseväljenduses. Sõpruses ja kõiges muus – iga päev enda tundmises turvaliselt, kindlalt ja rahulikult.

Taipasin, et olen juba lapsepõlvest saadik igatsenud elada täielikult ja tõeliselt hetkes. Et olen kõige enam igatsenud rahu, armastavat suhet, perekonda, verandal tee joomist ja häid sõpru. Ma pole kunagi tahtnud olla „vaimne teejuht“ või šamaan; tahan olla lihtsalt erakordselt tugev inimene, kes jääb iseendale truuks ja aitab oma ausa olekuga ka ümbritsevaid inimesi.

Tahan tunda, kuidas keharakkudes pulbitseb energia, tunda varbaid pehmes mudas ja olla aus oma häbi suhtes. Ma tundsin, et minu jõud ei seisne mitte millegi „tegemises“ vaid pigem iseendaks olemises. See on puhtalt minu olemise energia.

Järjest rohkem avanevad mu kehas tõkked ja tardunud emotsioonid, sest neid hävitab armastuse jõud ja enda jumaliku olemusega ühendusse astumine.

Iseendaks olemine on kingitus, mis ei nõua minult mitte millegi tegemist – see kasvab minu olemise kõigil tasanditel armastuse kaudu ning on meeldivalt lihtne, kuid võimas.

Seksuaalsus on minu jaoks teekond. Rõõm on minu ravim. Elu on anum, milles need asuvad.

Tantra on nende väljendus.

Pärast seda, kui hakkasin tegelema tantraga ja leidnud endast vastused küsimustele, mida ma polnud veel esitanudki, avastasin, et kõik, mida otsisin, oli alati lähedal.

See oli minu sees peidus ning armastus ja leppimine olid võtmed, mis avasid minu olemise luku. Vabadus, rahu, rõõm ja joovastus olid selle luku taga peidus. Seal oli teadmine ja tunnetus, et kui olen iseendas, olengi kodus.

Just siin mõistan, kui tähtis on sügav tantristlik rada hetke teadlikuks tajumiseks ja nende jaoks, kes seda kogevad.

Ma ei tunne ausalt ühtki inimest, kes ei oleks minuga sarnases seisus. Igaüks on kogenud valu. Kui sa seda loed, mõtle, mida oled ise pidanud läbi elama. Isegi kui see kõlab dramaatiliselt, siis sina ise tead oma teekonda.

Omast kogemusest ja teadmistest, mille olen kogunud spirituaalsetel retkedel koos teistega, tean, et väga palju inimesi on õppinud suurt valu ümber muutma suureks joovastuseks.

Sarnaselt minu teekonnale on meie ühine teekond rõõmsale tervikule lähemal kui me taipame, nüüd tuleb aga suunata pilk läbielatule ja kogetud kannatustele ning tuleb lasta vihal ja kibestumusel minna, et teha ruumi joovastusele ja jumalikkusele. Tuleb pöörduda iseenda keha ja teadvuse poole kõikehõlmava armastuse ning teadliku leppimisega.

On aeg, et inimesed teeksid kannatamises kannapöörde. See juba toimubki. Me ei pea olema „tugevamad“, ületama oma võimekuse piire või üritama end väliste vahendite abil paremaks muuta. Me peame aru saama, mida oleme inimestena väärt ning mida on nii paljud läbi elanud. Kohe praegu.

Me peame õppima tundma, mida väärtuslikku on läbielamised meie kehadesse jätnud, nende pirakate tukslevate kullakangide kaugusesse ulatuvat kiirgust, mida aeg-ajalt tõkestab küll sopp ja valu, kuid mis ainult ootavad avastamist ja nautimist, et me taipaksime, et iseendaks olemisest piisab.

Kui ka sina tunned igatsust olla üdini inimene, tervendada suhteid, juua lõuna ajal mahedat teed, tajuda tasast vaikust, eredat joovastust ja kõike muud, mida võib hetkes leida; kui tunned, et sinu jõud osutab elu keskmesse, võid olla kodule juba palju lähemal, kui arvad.

Kui tunned seksuaalsuse ja oma keha kutset, kui tunned endas jumalikkust ja soovid avastada oma teadvust kõikvõimsa armastuse kaudu, olla enda ja kõigi teiste hüvanguks, siis tea, et ma mõistan sind.

Minu jaoks on tantra kerguse rada, vaimse sügavuse rada, mis soovib meiega selles hetkes kohtuda, laulab laule küllusest ja valla päästetud jõust, mille avastaksime iseennast tundma õppides, kui võtame selleks aega.

Rõõmu teekond. Koju jõudmine.

Sa ei pea uskuma, et kodutee on keeruline, kuid kui soovid, võib ka nii. Ole ainult inimene ja sa mõistad, kui suur on sinu tegelik jõud.

Oled hoitud,