Paulo Coelho on öelnud „Kes armastab, see on võitnud maailma ega karda midagi kaotada. Tõeline armastus tähendab täielikku alistumist.“
Kohtusin ühel õhtul ühe meesterahvaga. Vestlesime tunde ning ühel hetkel oli minus see nn ahaaa efekt - sain aru, et mu vastas istub mitte tema, vaid mina. Meie lood, mida me tol õhtul jagasime olid sarnased. Kõige ägedam oli tegelikult see, et meie mõtted, vaade elule ja kuidas me endas asju protsessime – jällegi sarnasus. Mingil hetkel haaras mind kerge õud. Chiises – kas nagu tõesti nii ongi. Ma ei saagi ennast peita mingi maski- identiteedi taha. Mul polegi vastas sellist inimest, kes andunud pilguga mind vaataks, sest ükskõik mida ma ütlen onju ju puhas kuld J Ja see olukord pakkus mulle rõõmu. Tekitas tegelikult tunde täielikule alistumisele.
Samal ajal hakkasin mõtlema, miks mul on soov meelida, saada üheks, tunda vajalikkust, et minu sügavam identiteet ikka mu kaaslasele korda läheks. Kas ma üldse tunnen neid eelnimetatud vajadusi või ma mõtlen, et ma tunnen neid ja kui palju ja kas ma saan jääda selles olukorras iseendaks. Ja mis see mina siis õigupoolest ikka on. Sain aru hoopis, et kuskil väga sügaval enda sees olen ma ikkagi endast loonud mingit identiteeti. Iseenda jaoks. Imselt sellepärast, et see on turvaline. Hakkasin mõtlema, et täiesti mõttetu on ju veeta terve elu endale mingit kindlat identiteeti luues. Ja ikkagi selle üliägeda vestluse käigus sain aru, et ego sirutab endas mingitel momentidel tiibu, selleks et mind veenda. Veenda seda inimest mu kõrval. Soov olla tähtis, olla keegi, minna korda talle. Isegi kui ma suudan maski ette panna, et ma olen zen – keskmes ja ma olen mina ja mul on nagu täitsa ükskõik, mis sa arvad. Aga sain aru et see nii ei ole. Ma ju kohtasin temas iseennast ja mul ei ole sellest ükskõik. See on hetk täielikust alistumisest ja teadlikkusest ja imetlusest.
Mõistan täna selgelt, et selline piiratud identiteedi ihaldamine tekitab ju ainult valu ja kannatust ning seda peamiselt kolmel põhjusel. Esiteks loob see lõhe meie ja kõigi teiste vahele, kes ei austa meile omast, keerulist identiteeti. Teiseks tekib pettekujutelm, et nii jääbki – et midagi ei muutu. Kolmandaks kallutab see meid kaugemale loomupärasusest, sest tekib tunne, et iseendana ei ole me piisavalt head.
Seega alistugem ja sulandugem kokku nendel ägedatel vestlushetkedel oma kaaslastega. Oleme südames, oleme armastuses. Sest see teadmine, et mina olen sina ja sina oled mina, on üliäge. Me oleme üks. Mu on südames vaid suur täulikkus sellise kogemuse eest, mis mulle taaskord seda kõige meelde tuletas.
Sille Ruus / Armastusetee