Ja siis on hetki, mis meid närvi ajavad ja endast välja viivad. Nagu meie täna hommikune 3. tunnine tseremoonia, mis algas kell 4 hommikul ning röövis mu une. Ja siiski jäin ma siin mõttesse, kuidas ma vahel asetan vastutuse nedesse hetkedesse õigustades enda käitumist ning suutmata näha enda vastutust selle hetke eest. Sest esimene mõte oli tormata respasse ja rahu nõuda. Süüdistada neid maja ees lärmavaid tüüpe isiklikult jne. Aga see ei aita. See ei muuda mitte midagi meie kummagi elus sellel ajahetkel. Pigem võtta seda kui hetke ja lasta sel mööduda, sest see mööduski. 

Aga inimesel on kummaline komme neid hetki endaga kaasas vedada. Veame enda vana jama kindlalt enda seljakotis läbi süüdistuste, valu, kaotatud hetkede ja leinamata armastuse jne. 

Aga mis saab siis kui võtame vastutuse ainult olevikus elamise eest läbi iseenda, lõpetaksime ära enda tegude õigustamise teiste ees ja ütleksime et jah, mul on olnud valusaid hetki, tegin nii sest olen ka haiget saanud aga õpin. Õpin olema parem. 

Sest kõik on ju ajutine. Ja ainuke mis on jääv ja kellele tuleb meil silma vaadata on meie ise ehk see kes kannab seljakotti. Hea on võtta vastutus iseenda ees ja anda sellele armastust.

Kas vinname oma seljakotti pidevalt kaasas või pakime lahti, et loobuda, on meie enda valik. Ise valime, mis sealt kotist võtame ja mille jätame. Iga hetk.

Sille Ruus / Armastusetee