„Inimeseks „olemine“ on põhiolemuselt piiratud, sest oleme sellised nagu oleme ja mitte midagi muud, ei midagi vähemat ega ka rohkemat. Lihtsalt inimene. Paratamatult tähendab see, et inimeseks „olemise“ teadlikkusega kaasneb kannatamine. 

Nõnda esitab elu meile küsimuse: „Kuidas tuleks käituda kannatamise korral ja mitte ainult enda, vaid ka teiste puhul?“ 

See on möödapääsmatu küsimus. Kui sellele küsimusele mõtlema hakata, võib see pessimistlikuna tunduda, kuid tegelikult on see üks vabastavamaid asju, kui seda mõista. Sinul ei ole hetkel ehk midagi viga, kuid suure tõenäosusega on sul pereliige, kel on tõsine probleem. On väga võimalik, et isegi kui sul pole praegu midagi viga, võib peagi midagi juhtuda ning see teadmine vabastab sind petlikust illusioonist, et elu saab elada ilma kannatusteta. Kannatamine on eksisteerimise lahutamatu osa. 

Kui vaatame olevust, kel on jumala tüüpilised tunnused nagu kõikvõimsus, kõikjalolek ja kõiketeadmine, ning küsime: „Mis on sellisel olevusel puudu?” Vastus on piirangud. Ilma piiranguteta on kõik lihtsalt üks eristamatu ollus, puudub „olemine“ (ilmutamine) ja seega tähendab „olema“ automaatselt piiranguid, mis omakorda tähendab kannatamist.  

Kannatamine paneb inimesi ja kaasaarvatud mind elu mõttes kahtlema: kas kõik on seda väärt? 

Selle küsimuse esitamine ja sellele vastamise protsess on aluseks kõigele, mida teed. Ma mõistan väga selgelt, et elu ei ole muidugi vaid kannatamine: elus on ka rõõmu ja ilu, kuid need kõiguvad. Võibolla võiks suhtuda asjasse nii, et see protsess pole mõeldud „põgenemiseks“, vaid enda ja maailma muutmiseks nii, et inimesed saaksid kogeda ühtsust erisugususes.

Sille Ruus / Armastusetee