Arstid jõudsid neid emotsionaalseid kõrvalnähte uurides olulise avastuseni: aeg, mil iga patsient hakkas üle sööma, korreleerus tavaliselt traumaatilise sündmusega, mille jaoks neil puudus toimetulekumehhanism. Hari võttis leiud kokku järgmiselt: „See, mida pidasime probleemiks, oli tihtipeale hoopis tõelise probleemi sümptom, millest kellelgi polnud aimugi.“

Ühenduses olemine tähendab ühtsust: jagatud kogemusi, samastutavaid tundeid või sarnaseid mõtteid.

Muidugi ei tähenda see seda, et kõik ülekaalulised inimesed kannatavad mingisuguse alateadliku trauma all. Mõte on selles, et paljud meie probleemid, mida me lahendada ei suuda, on tegelikult sügavamate probleemide sümptomid, millest me ei pruugi teadlikud olla. Hari tõi illustreerivaks võrdluseks põleva maja suitsu: võid küll üritada suitsupilve minema vehkida, kuid sellel pole erilist mõtet, kui ei ole enne tuld ära kustutanud. 

Trauma on paljude inimeste suurim probleem ja trauma kahjustab võimet teistega sidemeid luua. Traumad ei teki tingimata vaid jubedaimatest kogemustest. Kui miski hirmutab meid (mis iganes see ka poleks) nii, et me ei saa sellest hirmust enam üle, tekib trauma. Kui usume, et meil puuduvad vahendid või võime mõne probleemi või stiimuliga toime tulla, kohandame oma käitumist, et probleemi eitada või vältida. 

Pikaajalist kahju ei põhjusta trauma ise, vaid see, kuidas trauma mõjutab psüühikat ja takistab taaslõimumist normaalsesse ja tervislikku ellu, kus teisi inimesi ja tundmatuid olukordi nähakse heatahtlikena. 

Tõenäoliselt olete seda mõnel sarnasel kujul juba varem kuulnud: sõltuvuse vastand pole mitte kainus, vaid ühenduses olemine. Õnne alus on kuuluvustunne ja eesmärgi omamine. Kogukondlikumad kultuurid on tervikuna vaimselt tervemad. Üksikud inimesed surevad tihtipeale varem ja muutuvad varem haigeks. 

Inimene on sotsiaalne loom. Sellest ei saa üle ega ümber, vaatamata sellele, et paljud äärmuslikult individualistlikud kultuurid üritavad vastupidist muljet jätta. Ükski inimene pole saar täiesti omaette. Me sünnime inimeste vahelisest sidemest ja peaaegu kõik, mis me oma elus saavutame, saavutame olles ühenduses teiste inimestega. Me ei eelista häid suhteid – me vajame neid. 

Ühenduses olemine on oluline, kuid see jäetakse sageli tähelepanuta ja vahendeid inimestele oma elus tõeliste sidemete loomise õpetamiseks on vähe. Siiski leidub häid ideid, mis võiks aidata.

Mõista, milles seisneb ühenduses olemine

Ühenduses olemine tähendab ühtsuse ja kuuluvuse tundmist. See tähendab jagatud kogemusi, samastutavaid tundeid või sarnaseid mõtteid. See on tunne, et oled osa millestki suuremast.

Koged ühenduses olemist, kui vaatate sõpradega koos spordiüritust. Koguned perega õhtusöögile või avad end kellelegi teisele, et väljendada oma tõelisi tundeid, või avastad, et sul on kellegagi midagi ühist – see tähendab, et koged ühendust.

Oleme loonud maailma, mis võimaldab meil ühendusi luua rohkem, kui kunagi varem, kuid miskipärast on digiajastul õnnestunud ühendusi lõhkuda või edendada võltsühendusi, mis ei toimi. Ühtsust ei saa teeselda. See ei ole midagi, mida peaks mõtestama intellektuaalsel tasandil – seda peab tundma.

Õpi teistega autentseid ühendusi looma

Ühenduse loomiseks on vaja autentsust. Internet ja sotsiaalmeedia ei ühenda meid lahti mitte seetõttu, et oleme õhtusöögilauas oma telefonide külge liimitud, vaid sellepärast, et need suurendavad meie võimet olla võlts. Need vahendid võimaldavad meil kelkida ning oma elu läbi filtri näidata, seda redigeerida ja postitada vaid parimaid hetki. Loome fassaadi, mis ei pruugi olla aus peegeldus tegelikkusest.

See lõhub ühendusi.

Inimesed, kes loovad autentseid sidemeid läbi sotsiaalmeedia, väidavad, et neil on sellest positiivne vaade ja kogemus. Inimesed, kes kasutavad sotsiaalmeediat vahendina teistega kontakti hoidmiseks, ei kannata ärevuse ega depressiooni all niivõrd suurel määral, kui on seostatud nende vahendite kasutamisega. Inimesed üritavad pettuse teel teistele meeldida, sest nad on ajanud tähelepanu ühenduse tundmisega segamini – need on erinevad asjad.

Keskendu ühendustunde andmisele, mitte saamisele

Teistega ühendumiseks peame andma neile oma aega ja avaldama oma tõelisi tundeid ja mõtteid, jagama ühiseid kogemusi ning olema avatud. Me ei ühendu teistega läbi heakskiidu, aukartuse, komplimentide, tunnustuse otsimise või kadedusetunde tekitamise ega üleolekuga.

Ühenduste taastamisel mõistame, et loome tegelikult ühendust iseendaga.

Paljud usuvad, et ühenduses olemine on midagi, mida saab välja teenida „piisavalt hea“ olemisega, kuid tegelikult tekib see tunne, kui olla selleks piisavalt valmis. 

Kui paranemine tähendab terviklikkuse taastamist, siis traumast paranemine tähendab mäletamist, et teisi, iseennast ja elu saab usaldada. See on kerguse ja rahulikkusega uuesti harjumine ning valmidus võtta elu sellisena, nagu see on, selle asemel, et üritada kontrollida, kuidas seda tajutakse. Ei maksa oodata, et keegi teine neid ühendusi looks või hoiaks, vaid tuleb ise olla valmis uuesti proovima ja haavatav olema, olla teiste jaoks saadaval, võtta inimestega ise ühendust ning olla oma kogukonnas, perekonnas ja sõpruskonnas aktiivne.

Teiste inimestega ühenduste taastamisel mõistame, et loome tegelikult ühenduse iseendaga. Õpime enesega rahul olema, kui meid nähakse ja armastatakse sellisena, nagu me oleme, mõtleme ja tunneme. 

Kui meie põhivajadus on olla ühenduses teistega, on emotsionaalsete haavade paranemise kõige olulisem osa enese taasavamine. See tähendab soovi näidata end sellisena, nagu me oleme, ja usaldust, et meie eest hoolitsetakse. See tähendab taiplikkust anda oma aega ja energiat neile, kes seda austavad ja hindavad, ja mis kõige tähtsam – see tähendab teadmist, et isegi kui elu sunnib kõndima läbi tule ja vee, tuleme sellest välja tugevamana ja targemana ning suudame paremini hinnata seda, mis meil on.

Sarnaselt kintsugi’le, jaapani päritolu käsitöökunstile, milles parandatakse ja eksponeeritakse uhkusega katkiseid esemeid, on meie uued ja taastatud sidemed tugevaimad siis, kui oleme need pidanud ise looma.