Kas tead oma väärtust ja ilu?
„Kui ütlen, et oled ilus, ei pea ma
selle all silmas vaid su välimust. See käib kogu su olemuse kohta: ilus on nii
see, milline sa oled, kui ka see, kes sa oled.“ – Steve Maraboli
Mäletan, et olin lapsepõlves koos emaga vannitoas ja vaatasin, kuidas ta ennast algavaks päevaks valmis sättis. Ükskord, kui koos emaga vannitoas olime, ütlesin talle, kui ilus ta on, millele ta vastas: „Ei, ma ei ole ilus.“
Aastate jooksul olen kohanud paljusid inimesi nagu mu ema, kes ei suuda oma ilu näha. Ja need inimesed, kes ei näe oma välimist ilu, ei näe tihtipeale ka oma sisemist väärtust.
Hiljaaegu vestlesin ühe õpilasega, kes pihtis mulle, et koolis oli üks laps talle öelnud, et tal on kole nägu. Lisandusid veel kommentaarid, et sa oled paks ja ükski poiss ei vaata sind.
Ma olen ka ise elus kogenud negatiivseid hinnanguid. Koolis ütles mulle kunagi üks õpetaja, et sa oled mõeldud läbikukkuma, sinust saab prostituut ja ei midagi enamat. Teine õpetaja ütles, et ma ei oska kirjutada ja ülikooli pole mõtet sisse astuda, ma niikuinii ei saa. Ma ei tea kas tänu nendele aga täna on mul Tartu Ülikooli kõrgharidus olemas.
See kõik kokku pani mind mõtlema, et kui vastuvõtlikud lapsed ikka on. Täiskasvanutel on väga oluline roll nende kujundamisel nii lapsevanemana, kui ka koolis õpetajana. Üks lause – sõna võib muuta lapse tulevikku. Kurb aga tõsi, et me tegelikult seda ei teadvusta. Või siis kui teadvustamegi – siis me ei võta vastutust tagajärgede eest, sest oleme kimpus enda puudujääkide vahel skrollimisega. Me ei hooma, kuidas meie enda käitumine ja suhtlemine enda sõpradega ja lapsega mõjutab last. Kui ema peegli eest ütleb „ma ei ole ilus, olen paks“ siis laps võtab selle üle. Siis tunneb temagi, et ta pole ilus ja on paks.
Terapeudina näen oma vastuvõtul palju kliente, kes on lapsepõlves sellise haava endale saanud. Need inimesed, kelle seas olen ka olnud mina (mingis lõksus olen siiamaani) usuvadki, et nad pole piisavad.
Teine oluline osa on see, et lisaks selelle et on madal enesehinnang, vähe usku endasse, tunne et ma pole piisav, ei olda suutelised vastu võtma teistsugust infot.
Kui neid kiita ja öelda midagi positiivset, siis nad ei tunnista seda. Nad ei tunne end ilusana, piisavana jne. See jutt nagu ei käi nende kohta ja selle ümbermuutmine on pikaajaline töö.
Seega tänase isapäeva puhul ja muidugi iga päev mõelge, kuidas saate muuta enda laste ja lähedaste tulevikku läbi positiivsete sisenduste.
Sest me kõik tahame end tunda:
- ilusana,
- piisavana,
- väärtuslikuna,
- aksepteerituna,
- et ma suudan ja saavutan
- ja et ma olen täiuslik just sellisena nagu ma olen!
Sille Ruus / Armastusetee