Seesugune „eraldatus“ on vale arusaam Buddha sõnumist. Meister Hanhi sõnul tuleb õigeks loobumiseks õppida täielikumalt armastama. Väldime klammerdumist ainult siis, kui meie armastus teise vastu ulatub kaugemale kui meie isiklik ootus kasu saada ja konkreetset soovitud tulemust saavutada.

Hanh kirjeldab nelja täieliku eraldumise vormi, mis üllataval kombel ei nõua enese koopasse lukustamist, südame murdnud inimeste ignoreerimist ega südamesoovide ja iha ignoreerimist. See ei ole eraldumine. Loobumine tähendab süvenemist. Näide:

 Maitri (teistsugust sorti armastus)

Maitri on armastuse liik, mis erineb õhtumaade armastuse käsitlusest. Hanh kirjeldab maitri tähtsust:

„Tõelise armastuse esimene aspekt on maitri (paali keeles „metta“) – kavatsus ja võime pakkuda rõõmu ja õnne. Selle võime arendamiseks tuleb harjutada tähelepanelikku nägemist ja kuulamist, et teaksime, mida teiste rõõmustamiseks teha ja mida mitte teha. Kui pakud oma armastatule midagi, mida tal ei ole vaja, siis ei ole tegemist maitri’ga. Pead mõistma, mis olukorras ta tegelikult on, või riskid sellega, et see, mida sa talle pakud, võib talle rõõmu asemel hoopis kurbust valmistada.“

Teisisõnu: loobumine võib aset leida selle näol, et aktsepteerid reaalsust: teatud asju, mida tavaliselt teeme selleks, et teisi armastatuna ja hinnatuna tundma panna, ei pruugi su armastatu vajada. Selle asemel, et egoistlikust soovist teisele meele järgi olla end oma käitumisega talle peale suruda, peaksid sellest vajadusest hoopis loobuma ja jälgima, mis on see, mis tekitab selles inimeses päriselt mugavust, turvatunnet ja rõõmu.

Hanh lisab: „Peame oma keelekasutusele rohkem tähelepanu juhtima. „Armastus“ on ilus sõna ja peaksime selle algse tähenduse taastama. Sõna „maitri“ pärineb sõnast „mitra“, mis tähendab „sõpra“. Budismis tähendab armastus peamiselt sõprust.“

Karuna (kaastunne)

Järgmine õige loobumise vorm on kaastunne. Kui loobume, ei lõpeta me kaastundlike puudutuste, sõnade või tegude pakkumist inimestele, kel on raske. Samuti ei looda me sellega neilt valu ära võtta. Kaastunne hõlmab endas aga sügavat hoolimist. See ei ole eemalolek ega teistest eraldatus.

Buddha naeratab, sest ta mõistab, miks valu ja kannatused eksisteerivad, ning ta teab, kuidas seda muuta. Osaled elus sügavamalt, kui eemaldud lõpptulemusest, kuid see ei tähenda, et sa ei võta sellest ja ka teiste valust täielikult osa.

Tänulikkus ja rõõm

Õige loobumisega harjutad tänulikkust. Mudita ehk rõõm tekib siis, kui meid valdab tänutunne selle eest, mis meil on, ja kui me ei klammerdu enam soovunelmate külge. Buddha määratleb rõõmu pigem kui „omakasupüüdmatut rõõmu“. See tähendab, et me leiame õnne mitte vaid siis, kui meiega juhtub midagi head, vaid ka siis, kui õnne leiavad teised.

Kui oled kunagi mõne armastatu või sõbraga hüvasti jätnud, et nad saaksid oma elu jätkata teekonnal, mis ei ühti sinu omaga, siis on arvatavasti olnud valus näha, kui nad on leidnud uue armastuse või sõbra, kes sind asendab. See ei ole õige loobumine. Õnn tekib siis, kui tunned rõõmu ka sellest, et teised on õnne leidnud – õnne, millel ei ole sinuga mitte mingisugust pistmist.

 Upeksha (meelerahu)

Meister Hanh kirjeldab viimast tõelise armastuse omadust, mis selgitab ilmekalt loobumisprotsessi tõelist olemust. Ta kirjeldab seda nii:

„Tõelise armastuse neljas element on upeksha, mis tähendab klammerdumise ja vahetegemise vältimist ning meelerahu või lahti laskmist. „Upa“ tähendab „üle“ ja „iksha“ tähendab „vaatama“. Ronid mäe otsa, et sul oleks ülevaade suurest pildist ja et sa ei piirduks vaid ühe poole vaatenurgaga. Kui su armastuses esineb probleeme kiindumuse, klammerdumise, vahetegemise ja eelarvamuste näol, siis tegemist ei ole tõelise armastusega.

Inimesed, kes ei mõista budismi, arvavad tihtipeale, et upeksha tähendab ükskõiksust, kuid tõeline meelerahu ei ole külm ega ükskõikne. Kui sul on rohkem kui üks laps, siis on nad kõik su lapsed. Upeksha ei tähenda seda, et sa ei armasta. Sa armastad oma lapsi ilma vahet tegemata nii, et kõik nad tunnevad su armastust.“

Hanh selgitab, et ilma selle elemendita muutub meie armastus omastavaks ja hakkame selle kaudu oma ego teistele peale suruma. Üritame oma armastatuid enda taskusse suruda, et neid endaga kaasas kanda, kuid tegelikkuses on nad pigem kui tuul, liblikas või voolav vesi, mis peavad elus püsimiseks liikuma. See ei ole armastus, see on purustamine. 

Selleks, et armastus oleks tõeline armastus, peab see hõlmama kaastunnet, rõõmu ja meelerahu – see kõik tähendab õiget loobumist.

Väljavõte intervjuust  Thich Nhat Hanhiliga